Kooliga seoses sai uuritud erinevaid autoriõigustega seotud teemasid ja seda siis just IT seisukohalt. Võrreldes käega katsutavate asjadega kehtivad virtuaalruumis loodule hoopis teised reeglid. Või õigemini peaksid kehtima hoopis teised reeglid. Väga paljudel juhtudel toimivad autoriõigused digitaalse loomingu puhul sarnaselt tavalisele loomingule. Peamine valdkond, kus on digitaalse loomingu kaitse ja litsenseerimise osas toimunud edumeelsed sammud on vabavara litsenseerimine, mis katab väga hästi ära kõik autoriõigused ja sätestab korra, kus ja mismoodi loodud intellektuaalomandit kasutada võib. See on ka peaasjalikult tingitud suuremast inimeste hulgast, keda see otseselt puudutab ja sellega tegelevate inimeste motivatsioon ning võimalused on seal kõige suuremad. Konkreetselt vabavarast rääkides loob selline asjade kulg veelgi soodsamad võimalused vabavara levikuks ning arenguks.

Suuremaks mahajääjaks selles digitaalsest loomingust on ärilistel eesmärkidel loodud teosed. Näiteks filmi- ja muusikatööstus. Nendes valdkondades on väga karmid reeglid, mis tänapäevase ühiskonnas tegelikult sellisel kujul enam kehtima ei peaks. Ka neid oleks vaja muuta palju inimesesõbralikumaks.

Siinkohal pean silmas just seda, mil määral on inimestel õigus privaatselt erinevat loomingut, mis ei kuulu otseselt neile endile, teistega jagada. Tulenevalt interneti olemusest - luua võimalus teiste inimestega informatsiooni ja andmeid jagada - on rumalus kehtestada reegleid nende võimaluste piiramiseks. Antud juhul ei oleks võimalik piiranguid kehtestada rikkumata inimeste privaatsust. Reeglite täitmise kontrollimiseks tuleks nuhkida iga indiviidi järele. Hetkel juba niigi juuksekarva otsas rippuvast internetiprivaatsusest ei jääks siis ilmselt enam midagi alles.

Teine variant, karmima kontrolli kehtestamise asemel oleks hoopis autoriõiguste vabamaks laskmine - autoriõiguste reform. Selles osas tegid mitu head ettepanekut Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform.
Nende idee järgi võiks erinevate digitaalsete teoste mitteärilisel eesmärgil jagamine seadusega lubatud olla. Võib muidugi väita, et sellisel juhul jääksid autorid ja teoste vahendamisega tegelevad ärid ilma oma tulust. Tegelikult võin enda seisukohast lähtuvalt öelda, et tavaliselt on tulemus hoopis vastupidine. Mis siin salata omal ajal sai päris tihti arvutimänge enne tasuta "proovitud". Kuid kui mäng oli korralik ja meeldis mulle olin ma rõõmuga nõus selle loojale maksma. Kas ma aga oleks käinud raha välja põrsast koti sees?
Teine punkt, millele Rick Falkvinge ja Christian Engström lahendust pakuvad on see, et hetkel kehtiv autorikaitse näeb ette, autoriõiguste kehtimist autori surmast veel 70 aastat. Olen seda numbrit varemgi kuulnud ja ausaltöeldes on see ikka päris jabur aeg. Selle aja jooksul on ilmselt lapsed ja lapselapsed ka juba mulla all. Igatahes, olukorra lahendamiseks on meeste ettepanek selle perioodi vähendamine teose/loomingu avaldamise hetkest 20 aasta peale. Mis tundub igati mõistlikuna. Selle aja jooksul võiks loojal olla piisavalt võimalusi loodu realiseerimiseks või luua hoopis midagi uut.

Ole inimene

Reegleid, mis kehtivad tavaelus, üritatakse kehtestada ka virtuaalruumis. Tahetakse kontrollida ja näidata kõigile avatud ruumi, Internetti, puhta ja viisakana. Eesmärk on sarnane kodu koristamisega, enne külaliste saabumist. Võõrustaja eesmärk on muuta külalise olemine võimalikult mugavaks. Soovitakse ennast näidata tublide ja viisakatena ning uhkustada oma ilusa kodu üle.

Aga mis juhtub, kui paari lähedase külalisega või koguni nende asemel sajab sisse ka trobikond võõraid? Ei lähe kaua, kui inimesed ei allu enam pererahva soovidele ja hakkavad omavolitsema. Kord kaob ja reegleid enam ei ole. Tekib kaos. Sellises olukorras on ainsaks abiliseks ametivõimud.

Mis aga aitab siis, kui sarnane asi juhtub Internetis - virtuaalses, "anonüümses" ruumis? Tegelikult ju ei miski. Inimene on sisimas ikkagi loom ja kui tekib võimalus ning ei suudeta näha illusioonist nimega anonüümsus läbi, hakkab inimene käituma nagu loom. Reeglid ei loe, ei saagi lugeda, kui sind ei ole olemas. Ainus, mis huvitab, köidab, pakub meelelahutust on labasused ja vägivald. Jalaga tagumikku naljad on juba vägagi vanad. Vägivald köidab.

Ja virtuaalruumis on seda kuhjaga. Erineval kujul, kas verbaalses või visuaalses vormis. Mängutööstuse arenedes tekib üha rohkem väljundeid inimestel enda lugude loomiseks läbi erinevate rollimängude. Inimestele luuakse keskkond, kus on kõik reaalsuses eksisteeriv olemas. Mängijatele antakse kätte tööriistad ja lubatakse neil endil oma teekond valida. Tihti lõpeb see mängumaailmas rivaalitsemise ja vägivallaga. Kui algul võivadki kõik antud võimalused köitvate ja põnevatena, siis üks hetk muutub see aga igavaks ja valitakse lihtne, kuid mõneti ettearvamatu vägivalla tee.

Nii nagu vanas Roomas oli gladiaatorite võitlused, toimuvad sarnased asjad tänapäeval virtuaalruumis. Allpool on näide omal ajal väga populaarsest arvutimängu ArmA 2 modist Dayz, kuidas virtuaalruum painutab reegleid ja võimaldab olla midagi muud, kui inimene.

Tulevik

Olen viimasel ajal päris palju mõelnud selle peale, milline saab olema ühiskond tulevikus. Mis valdkond valitseb tööturul - kas peaale IT-sektori on ka teistele ruumi? Kuidas erinevad õppeasutused toimivad, mida nendes õpetatakse, kuidas õpetatakse (kas lastele õpetatakse kirjutamist endiselt paberi ja pliiatsiga või käib kõik läbi arvutite), milline on õpetajate roll või kas õpetajaid enam üldse ongi? Kuidas toimib töökorraldus, millised on töötaja/tööandja kohustused ja õigused? Mismoodi toimivad erinevad sotsiaal(abi) teenused - vahest nende järele puudub vajadus? Jne.

Ühesõnaga tekib suur hulk erinevaid küsimusi. Miks? Peamiselt ilmselt tingib seda vanus ja kindlasti mõjub siin ka see, et olen kahe toreda tüdruku isa. Vahest on too viimane see peamine põhjus, muidugi on selliste teemade üle ka niisama huvitav mõtteid veeretada.

Seoses kooliga sain ülesandeks lugeda Pekka Himaneni raportit "Globaalse infoühiskonna väljakutsed" ("Challanges of the global information society"). Tegu on 2004. aastal valminud raportiga, mis on koostatud Soome parlamendis tegutsevale Tuleviku kommiteele. Raport üritab prognoosida tulevikus aset leidvaid ühiskonnaarenguid, kirjeldades toimuvaid protsesse ja katsudes neile vastuseid leida. Kirjutis on küllaltki vana (~13 aastat) ja seeläbi võimaldab teha praeguste arengute võrdlust raportis kirjeldatuga.
Suures plaanis võib öelda, et muudatused ühiskonnas on olnud selle aja jooksul küllaltki suured ja üldiselt ka selles suunas, nagu raportis prognoositud.
Esimese asjana tooksin välja töökultuuri muutuse. Vahetaasin ka ise ca pool aastat eriala ja tunnen, et see muutus on vast kõige olulisem inimese elukvaliteedi muutmisel. Praeguseks on heaks normiks saanud tööandja mõistev suhtumine töötajasse. Targad tööandjad on aru saanud, et töötaja heaolu tagamine on tema ettevõtte huvides. Korralikult puhanud, õnnelik ja motiveeritud töötaja on palju produktiivsem. Nende tingimuste loomiseks:

• võimaldatakse töötajal olla suuremal määral oma aja peremees, pakkudes paindliku töögraafikut
• korraldatakse erinevaid koostegemise üritusi - firmapeod, meeskondlikud sporditrennid, meelelahutus..
• pakutakse erinevaid võimalusi tööpauside sisustamiseks - peale suitsetamise ja kohvi joomise on ka muid variante, laua- ja videomängud, piljard, lauajalgpall ja lauatennis jne.

Teine suurem tendents on inimeste liikumine globaalsel tööturul. Toimub immigratsioon ja emigratsioon. Inimesed otsivad uusi väljakutseid ja ei ole piiratud riigi piiridest. Ühe ettevõtte allüksused võivad paikneda üle maakera, erinevates riikides. Samamoodi võib ühes riigis toimetavas ettevõttes töötada suurel arvul eririikidest eksperte.

Lisaks ekspertidele liiguvad ka tavalised inimesed, kes parema elu nimel Soome ehitajaks, kes uute väljakutsete nimel Ukrainasse tarkvaraarendajaks. Inimesed liiguvad ja seda tuleb võtta uue normina. Eriti Euroopas, kus arenenud maades hakkab võimust võtma vananev ühiskond, millega kaasneb töötegijate vähenemine ja sellest omakorda tingituna sotsiaalsüsteemi tõrked. Et ülal pidada kõiki neid vanakesi on tarvis noori töötegijaid, kes suuremalt jaolt saabuvad teistest piirkondadest.

Olgugi, et liigume suunas, kus IT sektori töökohad on muutunud peamisteks vajatakse endiselt väga palju lihttöölisi. Kuid erinevus varasemaga on see, et ka lihttöölisele võimaldatakse samaväärseid võimalusi vähe keerukamate tööde tegijatega.

Ka haridusvallas on toimunud suur muutus. Kui varasemalt õppis inimene ühe elukutse ja pidas seda ametit surmani, siis tänapäeval on küllaltki tavaline, et inimene vahetab elu jooksul korduvalt eriala. Väga oluliseks on saanud enese pidev arendamine ja teadmiste täiendamine. Normiks on saanud nn elukestev õpe. Maailm, milles elame muutub pidevalt. Tekivad uued trendid ja vanad kaovad. Kui sammu ei suuda pidada võib väga kergesti rongist maha jääda.

Uus

Sain möödunud nädalavahetusel teist korda isaks. Mis siin salata ülivõimas tunne! See oli minu ja minu pere jaoks väga emotsionaalne sündmus. Palju ootusärevust, rõõmu ja pisaraid. Nüüd püüame neljakesi uue olukorraga kohaneda.

Olgugi, et on võimalik toetuda eelnevale kogemusele, tulevad ikkagi paljud asjad, nagu esimest korda. Või kui esmapilgul tundubki, et tean, kuidas mingeid olukordi lahendada, avaneb hoopis mingi uus vaatenurk, mis paneb kõhklema ja tekitab veidi peata olekut. Kättesaadav informatsioon on täiesti seinast-seina ja üksteisele vasturääkiv. Kui lihtne oleks elada, kui oleks vaid üks infoallikas, ja see üks oleks 100% usaldusväärne? Kuradi kerge oleks see elu!

Aga ei ela me sellises maailmas, kus tõde on kivisse raiutud. Igal ühel on oma tõde, mida ta kuulutab ja kummardab. Nende erinevate tõdede levitamine on viimasel ajal tänu sotsiaalvõrgustike laiale kasutusele meeletult lihtsustunud. Inimestel on tekkinud võimalus paari klikiga jagada endale meelepäraseid tekste ja uudiseid. Traditsioonilise meedia kõrvale või isegi üle selle on tõusnud sotsiaalmeedia.

Igal ühel meist on võimalus kujundada inforuumi, milles elame. Arutleda erinevates gruppides endale meelepäraste teemade üle. Küsida abi võõraste teemade puhul või jagada enda elutarkust ja nõuandeid teiste inimestega. Selle käigus arenedes ja õppides.

Kuid viimase aja tendentse jälgides ja ekspertide arvamusi kuulates/lugedes on asjadel, nagu pahatihti ikka, ka tumedam pool. Seoses tekkinud võimalusega igalühel oma tõde kuulutada, ei ole enam päris selgelt aru saada, mis on tõde, mis esoteerika, mis laus vale. Kui kogu spektrit pakutakse läbisegi muutub tõde valeks, esoteerika reaalsuseks ja laus valed tõeks. See muidugi on must stsenaarium ja hetkel siiski suudab iga mõistusega inimene vahet teha tõestel ja vääratel uudistel. Aga kui kauaks?

Viimasel ajal on päris tihti kõrva jäänud väide, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse. Aega, kus valetamine on uus normaalsus, aega, kus päris uudise kõrval on uudis stiilis "Maakera on lapik".  Piirid hägustuvad ja pika peale tekivadki raskused tõese ja väära informatsiooni eristamisel. See hägustumine toimubki suuresti  tänu sotsiaalvõrgustike ja -meedia võimust võtmisele.

Sotsiaalmeedias valitseb see tõde, mida kõige rohkem klikitakse, laigitakse ja jagatakse. Igaüks võib kirjutada just sellise loo, nagu ise paremaks peab. Ja kuna kõigel on vähemalt näiliselt päris nimed ja inimesed küljes, muutuvadki need kahtlase väärtusega lood usutavateks.

Tänu IT arengule oleme jõudnud uude aega, kus kõik näib algul tuttav ja loogiline, kuid reaalsuses pole seda. Uus olukord, uus maailm, uus meedia.