Paar päeva tagasi sai uuesti vana blogi ette võetud. Muidugi, kas on üldse õige öelda "vana", uut või uuemat ju ei ole. Aga jah ammu pole külastanud ja ega õieti ei mäletanudki, et olemas on (oli?).
Naljakas oli lugeda kirja pandut. Mõned päris krüptilised postitused, kuid päris palju ka sellist, imestust tekitavat kraami. Paneb ikka mõtlema, mis kõik olnud on ja mis tulema saab. Veidi nagu tehnikamaailmaski. Kunagi ei tea, millisest leiutisest, uuest tootest, saab järgmine suur asi ja mis vajub suure haibi kadudes unustuste hõlma.
Üheks selliseks, mitte küll päris unustuste hõlma vajunud, aga tuhmunud küll, on Google Glass (GG), millest mitte just väga kaua aega tagasi kõvasti räägiti ja mida ohtrasti reklaamiti. GG on idee tasandil täitsa asjalik toode.
Põhifunktsionaalsus pakub head võimalust kasutajal enda elu tähtsamaid hetki jäädvustada. Seda heli ja pildi salvestamise näol. Võiks ju mõelda, et tänapäeval pole ühtegi telefoni, mis seda ei suudaks, samas GG eeliseks on see, et seda on võimalik lennult teha. Ei ole vaja kusagilt taskust mingit labidat välja ajama hakata, prillid on ju kasutajal peas.
Lisaks eelnevale võiks ühe tähtsama küljena välja tuua GG pakutavat liitreaalsust (augmenteeritud reaalsus; AR). Mis võimaldab erinevate rakenduste poolt tekitatavat informatsiooni prillidel olevale ekraanile kuvada, seeläbi rikastades kasutaja poolt nähtavat maailma. Ühe näitena võiks tuua võõras linnas ringi liikumise. Linnakaart kuvatakse prillidel ja seeläbi on lihtsam orienteeruda ja leida see koht, kuhu soovitakse minna. Või hoopis võimalus jooksvalt jälgida börsil toimuvat, ilma et peaks arvuti taga istuma või nägupidi tahvlis/telefonis olema.
Kuid hoolimata pakutavast funktsionaalsusest, jäi GG elu suhteliselt lühikeseks. Põhjusi oli mitmeid, esmaseks võib nimetada ülikõrget hinda - ca 1500 USA dollarit. Ja kindlasti hinnast mitte vähem tähtsaks võib lugeda erinevaid privaatsuse rikkumise juhte, millele seoses GG prillide kandmisega viidati. Lisaks kimbutas prototüüpi kasutatavast tehnoloogiast tingitud aku lühike kestvus. Google jõudis toota ainult prototüüp versioone, mis päris laiade massideni ei jõudnudki. Kuid kindlasti oli see oluline samm AR seadmete arengus ning tõstatas tähtsaid küsimusi seoses inimeste privaatsusega.
Teiseks seadmeks, millest enne müügile tulekut suuri sõnu räägiti, on Segway - see kaherattaline lenksuga liikumisvahend, millel seistes ringi sõita. Arvati, et Segway tulek on suur revolutsioon selles, kuidas inimesed ringi hakkavad liikuma. See pidi koguni nii oluline olema, et tänu sellele hakatakse linnasid ja linnaliiklust hoopis uutmoodi planeerima.
Jah, selles viimases punktis võib tõesti veidi tõtt olla. Selleks, et Segwayga ringi vurada oleks vaja linnad ümber ehitada, või vähemalt teed, millel sellega liigelda. Lisaks seadme nõudlikusele teeolude osas sai selle massidesse minemise äärekiviks küllaltki kõrge hind. Praeguseks on Segwayst saanud nišši toode, mida kasutatakse põhiliselt suurematel näitustel. Muidugi on ka erinevaid riike, mis on seadme ka mõnes piirkonnas ametlikult kasutusele võtnud, näiteks politsei liiklusvahendina.
Arvestades seda, kuhu me tehnoloogia arenguga praeguse seisuga jõudnud oleme, on väga huvitav lugeda paarikümne aasta taguse mängu konsooli Nintendo Virtual Boy peale. Välimuselt, vähemalt esmamulje põhjal, on ta väga sarnane tänapäevaste virtuaalreaalsus (VR) seadmetega.
Seade suutis luua töötavatest mängudest 3D illusiooni, mis võimendas mängudesse sisse elamist. Aga tingituna tolle aja tehnikast, ei olnud seade eriti ergonoomiline ja kokkuvõttes ei pakkunud seade peale kõrge hinna, kehvade mängude ja terviseohtude suurt midagi. Kuid hoolimata sellest, et tegu oli suure läbikukkumisega, võib Nintendo Virtual Boy'd pidada tänapäevaste VR seadmete üheks varaseks eelkäijaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar