Kõik on must

Kooliga seoses sai uuritud erinevaid autoriõigustega seotud teemasid ja seda siis just IT seisukohalt. Võrreldes käega katsutavate asjadega kehtivad virtuaalruumis loodule hoopis teised reeglid. Või õigemini peaksid kehtima hoopis teised reeglid. Väga paljudel juhtudel toimivad autoriõigused digitaalse loomingu puhul sarnaselt tavalisele loomingule. Peamine valdkond, kus on digitaalse loomingu kaitse ja litsenseerimise osas toimunud edumeelsed sammud on vabavara litsenseerimine, mis katab väga hästi ära kõik autoriõigused ja sätestab korra, kus ja mismoodi loodud intellektuaalomandit kasutada võib. See on ka peaasjalikult tingitud suuremast inimeste hulgast, keda see otseselt puudutab ja sellega tegelevate inimeste motivatsioon ning võimalused on seal kõige suuremad. Konkreetselt vabavarast rääkides loob selline asjade kulg veelgi soodsamad võimalused vabavara levikuks ning arenguks.

Suuremaks mahajääjaks selles digitaalsest loomingust on ärilistel eesmärkidel loodud teosed. Näiteks filmi- ja muusikatööstus. Nendes valdkondades on väga karmid reeglid, mis tänapäevase ühiskonnas tegelikult sellisel kujul enam kehtima ei peaks. Ka neid oleks vaja muuta palju inimesesõbralikumaks.

Siinkohal pean silmas just seda, mil määral on inimestel õigus privaatselt erinevat loomingut, mis ei kuulu otseselt neile endile, teistega jagada. Tulenevalt interneti olemusest - luua võimalus teiste inimestega informatsiooni ja andmeid jagada - on rumalus kehtestada reegleid nende võimaluste piiramiseks. Antud juhul ei oleks võimalik piiranguid kehtestada rikkumata inimeste privaatsust. Reeglite täitmise kontrollimiseks tuleks nuhkida iga indiviidi järele. Hetkel juba niigi juuksekarva otsas rippuvast internetiprivaatsusest ei jääks siis ilmselt enam midagi alles.

Teine variant, karmima kontrolli kehtestamise asemel oleks hoopis autoriõiguste vabamaks laskmine - autoriõiguste reform. Selles osas tegid mitu head ettepanekut Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform.
Nende idee järgi võiks erinevate digitaalsete teoste mitteärilisel eesmärgil jagamine seadusega lubatud olla. Võib muidugi väita, et sellisel juhul jääksid autorid ja teoste vahendamisega tegelevad ärid ilma oma tulust. Tegelikult võin enda seisukohast lähtuvalt öelda, et tavaliselt on tulemus hoopis vastupidine. Mis siin salata omal ajal sai päris tihti arvutimänge enne tasuta "proovitud". Kuid kui mäng oli korralik ja meeldis mulle olin ma rõõmuga nõus selle loojale maksma. Kas ma aga oleks käinud raha välja põrsast koti sees?
Teine punkt, millele Rick Falkvinge ja Christian Engström lahendust pakuvad on see, et hetkel kehtiv autorikaitse näeb ette, autoriõiguste kehtimist autori surmast veel 70 aastat. Olen seda numbrit varemgi kuulnud ja ausaltöeldes on see ikka päris jabur aeg. Selle aja jooksul on ilmselt lapsed ja lapselapsed ka juba mulla all. Igatahes, olukorra lahendamiseks on meeste ettepanek selle perioodi vähendamine teose/loomingu avaldamise hetkest 20 aasta peale. Mis tundub igati mõistlikuna. Selle aja jooksul võiks loojal olla piisavalt võimalusi loodu realiseerimiseks või luua hoopis midagi uut.