Hmm

Mis siis oli ja olnud on.

Neljapäeval, 3. aprillil, sai Egerti sünnipäeva tähistatud. Küpsetasin pannkooke ja viisin tallegi mõned.
Pidu ise oli natukene lärmakas ja kitsas, kuna samale päevale oli pistetud ka soolaleivakas. Aga kui rahvast juba vähemaks jäi ja vaid käputäis oli alles jäänud, siis oli päris mõnus. Sai isegi kapist uhkemate jookidega pudelid välja võtta ja neile põhjad teha.
Kuna minu ja Egerti jaoks kujunes õhtu piisavalt pikaks, leppisime kokku, et järgmine päev tööle ei lähe. Ja ei läinudki.

Reedel ärkasin 12-st paiku. Sõin, vaatasin South Parki ja ootasin Vahuri kõnet, et kuna ta tuleb, kui tuleb. Tekkisid vahepeal isegi mõtted, et läheks hoopis laupäeval bussiga koju, et müraks veel veidi Tartus. Aga lõpuks vend ikkagi helistas.
Sain taas õnne osaliseks, nagu alati. Vend istus kõrval ja jõi õlut. Viljandis käisime ka poes ja siis ma pidin talle veel õllet ostma - tema ju ei või oma sõjaväeriietuses. Ajas päris vihale küll.
Koju minemise juures oli muidugi üks vahva asi see, et 20 km pidi mööda auke põristama. Täiesti masendav pask, ma pole veel nii halba teed varem näinud.

Esimene vahva öö kodus möödus põrandal ja ma muud ei nurise kui et hommikul oli natukene külma võitu.

Laupäeva hommikul ajas ema enne 10-t üles. Pidin ühe kolmese kanuu valmis seadma. Kui ma siis välja sain ja nägin kui jube ilm on, siis ma hakkasin kergelt lootma, et jäävad tulemata. Aga eh, loll lootus oli. Tulid ikka ja sõitsid ca 6 tundi. Hullumaja!
Tegelt ma täitsa kujutan ette, et praeguse veetaseme juures oleks päris vahva kanuuga sõita, vool on kiire ja jõgi lai. Muidugi vesi on see eest piisavalt külm ja üsnagi sügav.
Samal päeval sai ka Valteri 15. sünnipäeva tähistatud. Tal oli siis kõvasti külalisi. Sai kõvasti söödud ja natukene isegi liigutatud. Valter kutsus mind jalgpalli mängima, päris tore oli. Kuigi täitsa andis tunda, et enam pole eriliselt suure koormusega liikumist olnud, nagu gümnaasiumi ajal oli.
Südaöö paiku sai veidi õe ja ühe täditütrega veidi alkoholi tarbitud ja raskest elust räägitud. Ja sellest kuidas magamine on ikka vajalik ja vahel on uni nii ilus, et ei tahagi ärgata. Ühesõnaga, mõnus oli.
1 paiku sai magama.

Pühapäeval ärkasin 12-ne paiku. Uskumatult hea oli magada. Sai väljas oldud, aitasin emal ühe pärna istutada, saab näha, kas läheb kasvama kah või panin liiga vähe hinge istutamisse. Ühel suuremal pärnal saagisin mõned oksad maha ja hiljem sai jälle saunas pesemas käidud. Peale sauna sõin šašlõkki, mis oli loomulikult hea.
Peale suurt söömist ootas ees Tartu sõit, mis sisaldas endas suurt kihutamist ja veidi närvikõdi, kuna bensiininäidik kuulutas kurja, oli üsna E pihta suunatud. Aga imeläbi sai ikka Viljandisse ja mahtusin isegi bussi peale ära.

Nüüd olen siin, Tartus, kütan ahju ja lõpetan blogisissekannet.