Where did we loze our way

Eile oli Helgeri ja Kristiina juures väike lauaka õhtu. Väike selles mõttes, et laua viina polnud ja lauamängudest jõudsime ainult ühega alustada.
Suurem osa ajast kulus rummi joomisele, krõpsude õgimisele ja eriti lolli jutu ajamisele, mida ikka jagus päris ohtralt, oli ju Egert koos Sigritiga ka kohal.
Kui rumm oli lõppenud, tegi Sigrit meile väikse sõidu. Kihutas nagu mingi rallimutt ja kes piisavalt rummi oli joonud, julges tagaistmelt kommenteerida ja õpetada.
Kui vana kaubamaja parklas karussell läbi sai, tänasime Egertit ja Sigritit hea tivoli eest. Nemad kihutasid siis kodu poole, mina koos Helgeri ja Kristiinaga sättisime sammud Plink Plonki poole. Üks hetk krabasime Liisi ka kaasa.
Plink Plonkis istusime esialgu niisama ja proovisime juttu ajada. Ikka mingeid lolle nalju tehes, nagu alati. Üks hetk tuli lavale Orelipoiss, kes oma lühikeste ja löövate lugudega kõiki üllatas. Liis kurtis, et liiga lühikesed on, ei jõua korralikult sisse elada. Mulle väga meeldis - ma teda ikka omajagu tean - väga tore oli laivis kuulata.
Peale Orelipoissi tuli mingi hetk lavale Malcolm Lincoln. Laval olid siis Robin Juhkental (laul), Madis Kubu (bass) ja Vaiko Eplik (trummid). Kontsert raputas päris mõnusalt. Päris mitu lugu jäi hiljem pähe kummitama.
Laval liikumine oli täitsa vahva. Eriti vinge oli bassimees, kes nägi välja nagu Rambo MG-3ga. Täristas ikka vägevalt. Robin Juhkentali tantsu oli väga lahe vaadata - mõtlesin, et kontserti lõpuks puudutab jalaga lae ära. Lõpu poole tegi ka Vaiko lava põrandal mingeid vigureid - päris aru ei saanudki, mida, aga väga asjalik oli igatahes.
Hiljem, kui kontsert läbi sai, ostsin omale Malcolm Lincoln'i äsja ilmunud plaadi. Täitsa väärt kraam on. Värskendab veidi muusikavalikut minu arvutis.
Jään täitsa huviga ootama taolise õhtu kordust :]