Ergonoomika

Internetis tegusid tehes ei väsi imestamast, kuidas teinekord väga lihtsaid asju ei suudeta kuidagi käepäraselt ära lahendada. Eriti halva mulje on jätnud kohalikud laste mänguasju müüvad kauplused - kuigi, pean tunnistama, et viimase poole aastaga on ka seal asi paremaks läinud.

Suuremalt jaolt on kadunud sellised internetipoed, mida külastades tekib tunne, nagu oleks ca 10 aastat ajas tagasi läinud. Vahel isegi tekib kahtlus, et äkki ongi tegu mingi kummalistel asjaoludel virtuaalruumi loksuma jäänud vrakiga. Aga tootevalikut vaadates tuleb tõdeda, et nii see siiski pole. Vähemalt näib, et sait siiski täidab kuidagi oma eesmärki.

Eriti huvitav on see, kuidas vahel satud lehele, mis kuulub reaalselt eksisteeriva kaupluse e-poe lehele ja jääb mulje, nagu see ettevõte ei teaks kaubandusest midagi. Olgugi, et päris poes on meeldiv ja professionaalne teenindus, ei paista see veebist kohe kuidagi välja.

Kõige ebameeldivam veebipoe kogemuseks oli see, kui soovitud kaup oli juba valitud ja siis et kauba eest tasuda tuli veebipoes registreeruda. Ega ei hakanud vastu puiklema. Oli ebameeldiv küll, aga tegin ära. Järgmiseks logisin värske kasutajaga poe kontole sisse ja suureks üllatuseks avastasin, et varem valitud kaupa ostukorvis enam pole. Peale seda oli ikka eriti mõru maik suus. Tekkis küsimus, et kes sellise veebilehe tellida võis ja kellelt? Võimalik, et parem oleks pead mitte vaevata selliste teemadega.

Muidugi üldisemalt rääkides on tegelikult veebipoodide tase Eestis viimasel ajal isegi päris heaks läinud. Vahel ei saa arugi, kui läbimõeldud asjad on. Kõik on loogiliselt paigutatud ja lihtsalt toimib.

Hah, selle viimasega - loogilise paigutusega - tuleb meelde esimene kogemus värskelt paigaldatud operatsioonisüsteemi Windows 8ga. Vat see oli ikka omamoodi elamus. Ükshetk, kui uutest viguritest isu täis sai, soovisin arvuti sulgeda. Oma 5-10 minutit otsisin kohta, kus toite valikud asuvad. Kui õigesti mäletan, siis lõpuks sai Google appi võetud.

Huvitav tegelikult ongi, et positiivsed kogemused väga meelde ei jäägi. Aga eks ta loogiline ole. Kui ikka asjad töötavad täpselt, nagu eeldada võib, siis aju toimetab justnagu autopiloodil. Kõik sujub ja võib vooluga lihtsalt kaasa minna.

Vahest, kui midagi sealt pluss poole pealt välja tuua, siis läheks sellelt e-poe teemalt hoopis arvutimängude juurde. Olen väikestviisi daltoonik - väikesed raskused roheliste ja punaste toonide eristamisel. Õnneks pole minu maailm päris must-valge ja üldiselt suudan ikkagi põhitoonidel vahet teha, isegi rohelisel ja punasel, aga nende vahepealsete värvidega on keeruline. Igatahes on mul väga suur rõõm näha, kui mõni arvutimäng, mis mulle meeldib pakub võimalust värvipimedarežiimi kasutamiseks. Eriti tihti jääb see valik silma väiksemate indie mängude puhul.

Selline projekti läbimõeldus ja selge arusaamine, et iga kasvõi väga väikene lisa, mis vahest suurema massi külmaks jätab, võib juurde tekitada omajagu kliente ja kindlasti ka austust, nende poolt, kellele see väga oluliseks osutub.

Värvipimedarežiimi sooviks mina muidugi palju sagedamini näha. Ka nö tavaprogrammides, mitte ainult mängudes.

Tarkvaratehnika???

Kas Sina tead, mis on tarkvaratehnika? Olen küll juba mõnda aega IT alal toimetanud, aga kui ma seda sõna esimest korda kuulsin/lugesin, ei osanud ma seda kohe kuidagi seostada sellega, mis see olema peaks. Esimese hooga mõtlesin, et see on sarnane hübriid nagu mehhatroonika - mehaanika ja  elektroonika. Ehk siis tekkis sarnane paralleel tarkvara ja riistvara. Aga nagu selgus, nii see asi ei ole.

Mis siis on tarkvaratehnika? Kõige lihtsamini oleks seda paari sõnaga kokku võtta vast nii, tarkvaratehnika on tarkvara arendusmeetod. Või teine variant on otsetõlge, tarkvara inseneeria (software engineering) mis on samuti veidi mõistetavam. Veidi veel asja seletuseks. Tarkvaratehnika ei tegele koodi/tarkvara loomisega, vaid paneb paika, kuidas tarkvara luua. Milliseid protsesse, protseduure kasutada.
Vanimaks ja tänini suuremates ettevõtetes kasutavaks takrvaratehnika meetodiks on kosemudel. Kosemudeli puhul läbitakse kõik tarkvara arenduse juurde käivad sammud - nõuded, analüüs, disain, programmeerimine, testimine, rakendamine - üksteise järel. Arenduses on kindlad etapid. Näiteks koodi kirjutamine ei alga enne, kui disain on lõplikult paigas ja omakorda disaini ei tehta enne, kui on analüüs tehtud jne. Kõik arenduse sammud on rangelt paigas.
Teiseks levinumaks meetodiks on agiilne ehk väle, paindlik arendamine. Agiilse arendusmudeli puhul ei võib näiteks testimine alata juba analüüsi tegemisel. See tähendab seda, et testija on juba analüüsi tegemisel protsessi kaasatud ning nõustab analüütikut. Samamoodi disainer ja programmeerija. Lisaks on agiilse arenduse puhul väga olulisel kohal kliendiga suhtlus.

Kosemudel ja selle tuletised ja edasiarendused on siiani päris paljudes vanemates ja suuremates ettevõtetes kasutusel, kuid väiksemad ja värskemad nagu on näiteks startupid kasutavad peamiselt mõnd agiilset arendusmudelit. Tihti võetakse mingi algul kõige enam sobiv mudel ja siis ajajooksul kohandatakse seda vastavalt oma äranägemisele. Üheks põnevamaks selliseks näiteks on Spotify arendus.
Spotify arendus sai alguse 2008. aastal. Kuna alguses oli küllaltki väike meeskond, mis tarkvara arendusega tegeles võeti kasutusele scrum arendusmudel. Kuid ettevõtte ning töötajate arvu kasvades hakkasid scrum'i reeglid ja tseremooniad arendus protsesse piirama. Sellele järeldusele jõudes arendati scrumi eeskujul endale sobiv mudel, mis andis igale meeskonnale suurema vabaduse ise valida, kuidas töö tehtud saab. Kuid et selline mudel, kus kõik meeskonnad võivad vabalt valida, kuidas nad mingit probleemi lahendavad, peab ikkagi suur pilt olemas olema. Juhid peavad suuna paika panema. Vastasel juhul hakkab iga tiim ise suunas liikuma ja sellest head nahka ei saa.
Spotify engineering culture

Lisaks võib võtta Spotify ka üheks väga õnnestunud ärimudeli valikuga tooteks. Tegu on freemium (Free && Premium) ärimudeliga, mis omakorda on veel tarkvara kui teenus ärimudel. Ehk siis tarkvara pakutakse nii tasuta kui ka tasulise kuupõhise tasuga teenusena. Arvestades, et Spotify saab edukalt selliste hiidude, nagu on Google ja Apple, vastu, on nad oma ärimudeli hästi valinud.

Kooliga seoses sai uuritud erinevaid autoriõigustega seotud teemasid ja seda siis just IT seisukohalt. Võrreldes käega katsutavate asjadega kehtivad virtuaalruumis loodule hoopis teised reeglid. Või õigemini peaksid kehtima hoopis teised reeglid. Väga paljudel juhtudel toimivad autoriõigused digitaalse loomingu puhul sarnaselt tavalisele loomingule. Peamine valdkond, kus on digitaalse loomingu kaitse ja litsenseerimise osas toimunud edumeelsed sammud on vabavara litsenseerimine, mis katab väga hästi ära kõik autoriõigused ja sätestab korra, kus ja mismoodi loodud intellektuaalomandit kasutada võib. See on ka peaasjalikult tingitud suuremast inimeste hulgast, keda see otseselt puudutab ja sellega tegelevate inimeste motivatsioon ning võimalused on seal kõige suuremad. Konkreetselt vabavarast rääkides loob selline asjade kulg veelgi soodsamad võimalused vabavara levikuks ning arenguks.

Suuremaks mahajääjaks selles digitaalsest loomingust on ärilistel eesmärkidel loodud teosed. Näiteks filmi- ja muusikatööstus. Nendes valdkondades on väga karmid reeglid, mis tänapäevase ühiskonnas tegelikult sellisel kujul enam kehtima ei peaks. Ka neid oleks vaja muuta palju inimesesõbralikumaks.

Siinkohal pean silmas just seda, mil määral on inimestel õigus privaatselt erinevat loomingut, mis ei kuulu otseselt neile endile, teistega jagada. Tulenevalt interneti olemusest - luua võimalus teiste inimestega informatsiooni ja andmeid jagada - on rumalus kehtestada reegleid nende võimaluste piiramiseks. Antud juhul ei oleks võimalik piiranguid kehtestada rikkumata inimeste privaatsust. Reeglite täitmise kontrollimiseks tuleks nuhkida iga indiviidi järele. Hetkel juba niigi juuksekarva otsas rippuvast internetiprivaatsusest ei jääks siis ilmselt enam midagi alles.

Teine variant, karmima kontrolli kehtestamise asemel oleks hoopis autoriõiguste vabamaks laskmine - autoriõiguste reform. Selles osas tegid mitu head ettepanekut Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus The Case for Copyright Reform.
Nende idee järgi võiks erinevate digitaalsete teoste mitteärilisel eesmärgil jagamine seadusega lubatud olla. Võib muidugi väita, et sellisel juhul jääksid autorid ja teoste vahendamisega tegelevad ärid ilma oma tulust. Tegelikult võin enda seisukohast lähtuvalt öelda, et tavaliselt on tulemus hoopis vastupidine. Mis siin salata omal ajal sai päris tihti arvutimänge enne tasuta "proovitud". Kuid kui mäng oli korralik ja meeldis mulle olin ma rõõmuga nõus selle loojale maksma. Kas ma aga oleks käinud raha välja põrsast koti sees?
Teine punkt, millele Rick Falkvinge ja Christian Engström lahendust pakuvad on see, et hetkel kehtiv autorikaitse näeb ette, autoriõiguste kehtimist autori surmast veel 70 aastat. Olen seda numbrit varemgi kuulnud ja ausaltöeldes on see ikka päris jabur aeg. Selle aja jooksul on ilmselt lapsed ja lapselapsed ka juba mulla all. Igatahes, olukorra lahendamiseks on meeste ettepanek selle perioodi vähendamine teose/loomingu avaldamise hetkest 20 aasta peale. Mis tundub igati mõistlikuna. Selle aja jooksul võiks loojal olla piisavalt võimalusi loodu realiseerimiseks või luua hoopis midagi uut.

Ole inimene

Reegleid, mis kehtivad tavaelus, üritatakse kehtestada ka virtuaalruumis. Tahetakse kontrollida ja näidata kõigile avatud ruumi, Internetti, puhta ja viisakana. Eesmärk on sarnane kodu koristamisega, enne külaliste saabumist. Võõrustaja eesmärk on muuta külalise olemine võimalikult mugavaks. Soovitakse ennast näidata tublide ja viisakatena ning uhkustada oma ilusa kodu üle.

Aga mis juhtub, kui paari lähedase külalisega või koguni nende asemel sajab sisse ka trobikond võõraid? Ei lähe kaua, kui inimesed ei allu enam pererahva soovidele ja hakkavad omavolitsema. Kord kaob ja reegleid enam ei ole. Tekib kaos. Sellises olukorras on ainsaks abiliseks ametivõimud.

Mis aga aitab siis, kui sarnane asi juhtub Internetis - virtuaalses, "anonüümses" ruumis? Tegelikult ju ei miski. Inimene on sisimas ikkagi loom ja kui tekib võimalus ning ei suudeta näha illusioonist nimega anonüümsus läbi, hakkab inimene käituma nagu loom. Reeglid ei loe, ei saagi lugeda, kui sind ei ole olemas. Ainus, mis huvitab, köidab, pakub meelelahutust on labasused ja vägivald. Jalaga tagumikku naljad on juba vägagi vanad. Vägivald köidab.

Ja virtuaalruumis on seda kuhjaga. Erineval kujul, kas verbaalses või visuaalses vormis. Mängutööstuse arenedes tekib üha rohkem väljundeid inimestel enda lugude loomiseks läbi erinevate rollimängude. Inimestele luuakse keskkond, kus on kõik reaalsuses eksisteeriv olemas. Mängijatele antakse kätte tööriistad ja lubatakse neil endil oma teekond valida. Tihti lõpeb see mängumaailmas rivaalitsemise ja vägivallaga. Kui algul võivadki kõik antud võimalused köitvate ja põnevatena, siis üks hetk muutub see aga igavaks ja valitakse lihtne, kuid mõneti ettearvamatu vägivalla tee.

Nii nagu vanas Roomas oli gladiaatorite võitlused, toimuvad sarnased asjad tänapäeval virtuaalruumis. Allpool on näide omal ajal väga populaarsest arvutimängu ArmA 2 modist Dayz, kuidas virtuaalruum painutab reegleid ja võimaldab olla midagi muud, kui inimene.

Tulevik

Olen viimasel ajal päris palju mõelnud selle peale, milline saab olema ühiskond tulevikus. Mis valdkond valitseb tööturul - kas peaale IT-sektori on ka teistele ruumi? Kuidas erinevad õppeasutused toimivad, mida nendes õpetatakse, kuidas õpetatakse (kas lastele õpetatakse kirjutamist endiselt paberi ja pliiatsiga või käib kõik läbi arvutite), milline on õpetajate roll või kas õpetajaid enam üldse ongi? Kuidas toimib töökorraldus, millised on töötaja/tööandja kohustused ja õigused? Mismoodi toimivad erinevad sotsiaal(abi) teenused - vahest nende järele puudub vajadus? Jne.

Ühesõnaga tekib suur hulk erinevaid küsimusi. Miks? Peamiselt ilmselt tingib seda vanus ja kindlasti mõjub siin ka see, et olen kahe toreda tüdruku isa. Vahest on too viimane see peamine põhjus, muidugi on selliste teemade üle ka niisama huvitav mõtteid veeretada.

Seoses kooliga sain ülesandeks lugeda Pekka Himaneni raportit "Globaalse infoühiskonna väljakutsed" ("Challanges of the global information society"). Tegu on 2004. aastal valminud raportiga, mis on koostatud Soome parlamendis tegutsevale Tuleviku kommiteele. Raport üritab prognoosida tulevikus aset leidvaid ühiskonnaarenguid, kirjeldades toimuvaid protsesse ja katsudes neile vastuseid leida. Kirjutis on küllaltki vana (~13 aastat) ja seeläbi võimaldab teha praeguste arengute võrdlust raportis kirjeldatuga.
Suures plaanis võib öelda, et muudatused ühiskonnas on olnud selle aja jooksul küllaltki suured ja üldiselt ka selles suunas, nagu raportis prognoositud.
Esimese asjana tooksin välja töökultuuri muutuse. Vahetaasin ka ise ca pool aastat eriala ja tunnen, et see muutus on vast kõige olulisem inimese elukvaliteedi muutmisel. Praeguseks on heaks normiks saanud tööandja mõistev suhtumine töötajasse. Targad tööandjad on aru saanud, et töötaja heaolu tagamine on tema ettevõtte huvides. Korralikult puhanud, õnnelik ja motiveeritud töötaja on palju produktiivsem. Nende tingimuste loomiseks:

• võimaldatakse töötajal olla suuremal määral oma aja peremees, pakkudes paindliku töögraafikut
• korraldatakse erinevaid koostegemise üritusi - firmapeod, meeskondlikud sporditrennid, meelelahutus..
• pakutakse erinevaid võimalusi tööpauside sisustamiseks - peale suitsetamise ja kohvi joomise on ka muid variante, laua- ja videomängud, piljard, lauajalgpall ja lauatennis jne.

Teine suurem tendents on inimeste liikumine globaalsel tööturul. Toimub immigratsioon ja emigratsioon. Inimesed otsivad uusi väljakutseid ja ei ole piiratud riigi piiridest. Ühe ettevõtte allüksused võivad paikneda üle maakera, erinevates riikides. Samamoodi võib ühes riigis toimetavas ettevõttes töötada suurel arvul eririikidest eksperte.

Lisaks ekspertidele liiguvad ka tavalised inimesed, kes parema elu nimel Soome ehitajaks, kes uute väljakutsete nimel Ukrainasse tarkvaraarendajaks. Inimesed liiguvad ja seda tuleb võtta uue normina. Eriti Euroopas, kus arenenud maades hakkab võimust võtma vananev ühiskond, millega kaasneb töötegijate vähenemine ja sellest omakorda tingituna sotsiaalsüsteemi tõrked. Et ülal pidada kõiki neid vanakesi on tarvis noori töötegijaid, kes suuremalt jaolt saabuvad teistest piirkondadest.

Olgugi, et liigume suunas, kus IT sektori töökohad on muutunud peamisteks vajatakse endiselt väga palju lihttöölisi. Kuid erinevus varasemaga on see, et ka lihttöölisele võimaldatakse samaväärseid võimalusi vähe keerukamate tööde tegijatega.

Ka haridusvallas on toimunud suur muutus. Kui varasemalt õppis inimene ühe elukutse ja pidas seda ametit surmani, siis tänapäeval on küllaltki tavaline, et inimene vahetab elu jooksul korduvalt eriala. Väga oluliseks on saanud enese pidev arendamine ja teadmiste täiendamine. Normiks on saanud nn elukestev õpe. Maailm, milles elame muutub pidevalt. Tekivad uued trendid ja vanad kaovad. Kui sammu ei suuda pidada võib väga kergesti rongist maha jääda.